Minu hull plaan #1
Mulle on alati meeldinud suitsetada. Olen seda tegevust nautinud aastaid, võiks öelda, et liiga palju aastaid. Nüüd aga tehti mulle Nicorex´i meeskonna poolt pakkumine, millest ma ei saanud keelduda – mulle pakuti tasuta “taastusravi” sigarettidest, mille juures minupoolne panus on vaba tahe ning mõni kirjapandud rida, mida teiste suitsetajatega jagada. “Diil”!
Tegelikult pean ma oma esimese lausega õhku visatud mõtte veidi maa peale lähemale tooma. Päriselt. Suitsetamisega on ikka nii, et see harjumuse jõud on niivõrd võimas: näiteks aeg-ajalt avastan end sigareti tossu kopsu tõmbamast ning seejärel endast välja puhumast, seejuures toimingut ennast nautimata. No ei lähe see suits mõnikord alla, aga ikkagi on vaja teha! Teisalt esineb jälle kordi palju neid, kus see sama tõmbamine ja puhumine on niivõrd meelierutavalt nauditav, seda võiks nimetada isegi üheks paljudest põhjustest, miks elu nii neetult mõnus on.
Ma ei tea, kas see on tingitud asjaolust, et olen naine, aga vahel tunnen piinlikkust, et sellise pahe küüsis vaevlen. Vaevalt, et mehed ennast siin nüüd ära tunnevad. Kuid mine tea. Peaaegu et iga päev satun situatsiooni, kus tunnen end ebamugavalt, kui suitsu ette panen. Näiteks tööl olles. Praktiliselt võimatu on leida privaatset nurgakest, kus rahus pahvida ning samal ajal omi mõtteid mõlgutada. Ikka ja jälle mööduvad inimesed, kes küll ei lausu peale viisaka “tere” midagi, kuid lisaks tossupilvele, mis mu tegevusest tulenevalt õhus lendleb, lendleb seal ka pinget ja hukkamõistu, väljaütlemata kriitikat.
No ja muidugi see hais. See vänge hais. Oo aroomipilv, palun ära järgne mulle. Miks see peab minuga iga kord kaasas käima? Mõnikord hakkab isegi mul endal sellest paha. Ikka ja jälle pean siblima, et visata midagi suhu, mis selle paha maitse asendaks. Käte pesemine vee ja seebiga pole ka kuigi efektiivne. Eriti pööraselt nühin oma käsi, kui olen kohtumisele või koosolekule kiirustamas – siis kui on vaja võõraste inimestega suhelda, et järjekordseid töövõite püüda. On olnud olukordi, mil olen isegi püüdnud võimalikult vaikselt ja vähe hingata, et teised ei haistaks koniaroomi, mis must välja tungib.Teisalt, olles sellest pingelisest olukorrast vabanenud, oo, millist mõnu võib üks sigaret pakkuda. Teeks teisegi kohe otsa. Võiks öelda, et sellistel hetkedel maitseb suits isegi veel paremini, kui seda koos mõõduka alkoholi ja hea seltskonnaga tarbida. Eks suitsetajad teavad, millest räägin.
Kas te olete tähele pannud erinevusi vanemate inimeste välimuses, hääles, hoiakutes? Mina küll olen (eriti viimasel ajal) jälginud oma sõprade ja sõbrannade emasid-isasid. No on ikka vahe sees küll. Võiks öelda lausa, et ligi kahekümne aasta pikkune vahe. Need, kes on pikka aega suitsetajad olnud…noo.. sa tunned selle lihtsalt kaugelt ära, et on. Oh jeerum, ma tahaks ka tulevikus oma välimust säilitada…
Nüüd minu hullust plaanist. Öeldakse, et kui oled segaduses, siis pane kirja selletemaatilised plussid-miinused ja vastus ongi käes – kui domineerib plusside osakaal, siis “go for it” , vastasel juhul “leave it“. No seda ma siin ju tegingi – kirjeldasin suitsetamise olemust, tuues välja sellega kaasnevad plussid ja miinused. Ma ei tea, milline teie matemaatiliste arvutuste resultaat välja näeb, kuid minu oma ütleb sulaselgelt, et miinuste osakaal on kriitiliselt kõrgem. Ja nii see saabki olema – ma kavatsen need miinused enda küljest maha “raputada”. Eks näis, kuidas see mul välja kukub…